Kui meie seltskond väikese hilinemisega Itaaliasse jõudis, oli Ricci e Poveri (rikkad ja vaesed) põhivunts Franco Gatti juba surnud. Rikkad ja vaesed said viimati kokku Eurovisioonile aluse pannud Sanremo laulufestivalil 2020. aastal mille nad 1985. aastal kinni panid. Vaesemad itaallased ehk sisuliselt kogu lennundussektor sai kokku selle aasta 21. oktoobril, kui üleriigiline streik pani kinni hinnanguliselt 250 000 inimese esialgsed reisiplaanid. Seda ka meie seltskonnal ning BC Kalev Cramo korvpallimeeskonnal. Seetõttu tuleb reisikirja alustada kindlustuslepingute analüüsist. Aga esmalt väike videomeenutus.
Swedbank vs SEB vs Salva
Streik võib vääramatu jõuga kogu reisi pekki keerata. Näiteks SEB Platinum kaardiga pakutava ning Salva aastase reisikindlustuse omanikud, kes lepinguid hakkavad lugema alles reisitõrke tekkides, võivad suureks rõõmuks avastada, et kuludokumente ei olegi vaja edastada, sest kui reisi esimene lend jäi streigi tõttu ära, siis see on Force Majeure ja mitte midagi hüvitamisele ei kuulu.
Swedbanki kuldkaardiga pakutav kogu pere reisikindlustuslepingu, kus hüvitamisele kuuluvate kriteeriumite all on kirjas ka “streik, mille toimumine ei olnud teenuste ostmisel ja nende eest tasumisel teada“, puhul tasub teada, et “kui reisikava muutuse tõttu lisandub transpordi- või majutuskulusid ning jäävad kasutamata juba tasutud ja tagasivõtmatud transpordi- või majutusteenused, hüvitame Teile neist kahest suurema kulu“. Näiteks, kui kõik piletid ja etteostetud majutus on suurusjärgus 2000 eurot ja viimase hetke lennud on samas hinnas, siis tagasi saab vaid ühe.
Kokkuvõttes viis vaesemate itaallaste streik viiest perest ühe õigeaegselt kohale, kolm 36 tundi hiljem ning üks perekond jäi oktoobri lõpu Eestit nautima.
Ütled Sitsiilia, mõtled …
… maffia. Tegelikult mitte(soovitatav). Ka Mae Meruski “Minu Sitsiilia” raamatul on alampealkiri “Maffia kohta mitte küsida!”. Peale seda kui Riina, täpsemalt Salvatore Riina ehk Totò the Short 1993. aastal kinnimajja pandi, kus ta ka 2017. aastal 87-aastasena suri, hakkasid sisse kukkuma ka teised bosside bossid ning kuigi “kohustuslikku kindlustust” ehk pizzot makstakse siin seal tänaseni, siis midagi niivõrd kriminaalselt saarel enam ei ole. Sitsiilia kohta võid pigem mõelda, et “see on piisavalt lõunas, et ka oktoobri lõpus on soe” või “seal on ju see Etna vulkaan”.
Meie kümnepäevase perereisi parimaks elamuseks olid vaated, mida sellel mägisel saarel saab piisavalt. Mõnes kohas saab vaate kõrval teha droonivaateid, mis panevad ka puldinäpud korralikult värisema. Ilusaid vaateid saab ka randadest, kus iga ranna kõrval on korralik kivi või mägi, katedraalidest ja maalilistest mägiküladest. Selleks, et vaateid kirjeldada ja reisikokkuvõttel oleks meenutuste kõrval ka soovituslik sisu tulevastele Sitsiilia turistidele, lisan siia omapoolsed subjektiiv-selektiivsed soovitused.
Peab meeldima – Cefalu ja Etna
Sitsiilia reisielamuse täiskomplekti saab Cefalust – ilus liivarand, kena vanalinn koos Cefalu katedraaliga ning Parco della Rocca Cefalu ehk 268 meetrine kalju, millele 5 (lastele 2,5) eurose pääsmega saab piisavalt ülevaid elamusi. Üles-alla teekonna saab rahuliku tunniga tehtud.
Euroopa kõige kõrgema aktiivse vulkaaniga tutvumiseks jäi meil olude sunnil vaid viimase päeva loetud tunnid enne väljalendu, aga see oli kõike seda väärt. Autoga saab sõita ca 1900 meetri kõrgusele, mis on kilomeeter kõrgemal kui kõige kõrgem provintsipealinn Enna.
Etna puhul tasub teada, et sellelt kõrguselt saab köisraudteega (30/23 eurot ehk neljaliikmelisele perele 106 eurot) veel 500 meetrit ülespoole, kus suures plaanis tuleb ette võtta veel paaritunnine jalutuskäik, et põnevamate elamusteni jõuda või võtta selleks eraldi 4×4 vedu. Ka viimase puhul tasub teada, et ka see vedu ei vii kõige kõrgemate aktiivsete kraatriteni, kuhu saab vaid giidiga ning kus päevase matka hinnad algavad 150 eurost.
Meie hoidsime aega ja raha kokku ning käisime parkla kõrval asuvatel Silvestri kraatritest, millest üks pani paugu 1986 ning kõrgem, kuhu on lastega pool tundi ronimist, 2001. aastal. Sellest tasuta elamusest täiesti piisas. Kaasavõetud lennumasin andis pildi ka kõrgemalt ja kaugemalt, kuid selleks, et veelgi paremat pilti saada, pidin panoraamvõtte tegemise ära õppima.
Võiks meeldida
Erice – 751 meetri kõrgusel Lääne-Sitsiilias asuv mägiküla, kuhu üles saab nii auto kui köisraudteega. Piisavalt pisike ja piisvalt järskude vaadetega eriti idapoolt.
Noto – kuigi eelviimasel päeval, kui kõikidest kirikutest ja katedraalidest oli juba kõrini, siis Lõuna-Sitsiilias asuv Noto linn vääris küünlaid või külastust. Ühelt peatänavalt leiab piisavalt palju kirikuid, millelt saab väikese pileti eest (2/1 eur) üles vaateid nautima minna. Ja mis kasu on kirikust, millele ei saa otsa ronida? Vaated pole siiski nii imposantsed kui mõnest muust kohast.
Caccamo (loss) – Põhja-Sitsiilias asub Caccamo linn, mis on kuulus eelkõige samanimelise lossi poolest. Kes tahab lossi Caccama minna, siis toalett on sisseminnes kohe paremat kätt. Parkla on lossi kõrval linna ääres. Kes aga tahab kohaliku liiklusega eriti lähedalt (ca mõned sentimeetrid) tuttavaks saada, siis sõida autoga linna sisse.
Mondello (rand) – suur turistirand Palermost 11km põhjapoole. Sisuliselt Palermo, kus eriti suvel on kogu Palermo kohal. Kunagi seadsid siin sisse end kohalikud rikkad ja ilusad, kuid rannast leiab ka vaeseid ja koledaid. Rand ise on muidugi kena ja kellel turnida meeldib, see võiks siin sisse seada end mõneks päevaks, et külastada ära Monte Pellegrino ja Monte Gallo. Meil paraku seda aega ei olnud.
Sant’Elia (kaluriküla) – kui tõele au anda, siis sellesse kalurikülla poleks me sattunud, kui see meie villale poleks niivõrd lähedal olnud. Küla on tuntud eelkõige väikese, ilusa ja ujutava lahesopi poolest. Pisike rand on küll kivine, kuid ujutav. Üheks küla eeliseks on võimalus ka pool päeva võtta selleks ette, et tagumise Monte Caltafano otsa ronida.
San Vito Lo Capo – Sitsiilia kõige põhjapoolsem linn koos suure liivarannaga. Midagi peab selles rannas olema, et kohalik elanikkond 4000 inimese pealt tõuseb augustis 50 000 peale. Kuigi Lonely Planeti soovituslikust reisiteekonnast jääb see kõrvale, siis ilmselt on külastust väärt, mida saime kinnitust ka kohatud eestlasega, kellele tegmist oli ideaalse Pärnu ranna suvega. Oktoobri lõpus.
Enna – Itaalia kõrgeim provintsipealinn (931 meetrit) asub täpselt Sitsiilia keskel. Mõnusaid vaateid saab Frederico II tornist ning teises otsas asuvast Lombardia lossist. Kui oled kohapeal 13-16 vahemikus, siis on siesta ja suures plaanis saad restoranide ja poodide kinniseid uksi ka vaadata.
Kindlasti on üheks soovituseks ka Siracusa linn ja eriti selle Ortigia saarel asuv kultuur, kus peale parkimise on kõik ilus. Paraku jäi selle linnaga tutvumiseks aega liiga väheseks. Väikeste lastega reisides tasub seal võtta kohalik tuk-tuk, mis kiirelt poolsaare moodi saarest ülevaate annab. Kultuuriliselt oli põnev külastada ka Villa Romana del Casalet, kus on (põranda)ajaloolist mosaiiki rohkem kui kuskil mujal maailmas.
Kui ei meeldi, siis ei pea
“Minu Sitsiilia” raamatu autor elab Palermos. Kirjeldab elu nii selles kui Sitsiilias laiemalt. Meie leidsime reisi esimesel päeval Palermo eeslinnas poes käies, et kohalikus prügimajanduses käib kõikide liikide prügi prügikasti kõrval. Kui autol tuled peale panna, siis leiab prügi seast ka mõned Põhja-Aafrika turistid. Samal ajal pidime oma villas prügi sorteerima viite eri kasti, seda teadmisel, et saame 100 eurot trahvi kui miskit peaks valesti minema.
Palermos on kindlasti terve hunnik Unesco kultuuripärandit, kuid ainult idioot sõidab autoga Palermosse sisse ja otsib parkimiskohta. Seetõttu sõitisime peale Mondello ranna külastust Palermosse sisse ja otsisime parkimiskohta. Saime teadmisele kinnitust. Üks veidi nutikam pere käis Palermos siiski rongiga.
Lõunasse, teise majutuskohta sõites jäi gelato pausiks teele Gela linn. Oleks võinud ka mitte jääda, mitte midagi poleks juhtunud.
Ajapuudusel jäid käimata veel mitmed kenad kohad, näiteks Aeoli saared põhjas, Taormina ja teised postkaardid Catania kandis, kuid kümnepäevase perepuhkuse peamine eesmärk oli puhkus ehk baar, rand ja muusika. Seda kõike ka saime, musikaalse poole Toto Cutunio ja Umberto Tozzist kuni Ricci e Poverini tegime selgeks õhtustel villaistungitel. Oluliseks pidasime uurida ka “Ti amo” Monica Belucci elulugu ning tema abielu Vincent Casseliga.
Majutused
Suurema seltskonnaga minekul sai üheks ööblaks valitud Villa Silvia põhjarannikul ning Nacalino Agriturismo lõunas. Villa hinna ja kvaliteedi suhe oli väga ok, lisaks oli sees hommikusöök, mis siiski tähendas, et sööma pidi sõitma paari km kaugusele Bar Tebisse. Agriturimo kaks ööd läks lõpuks koos õhtusöökide ja jookidega kokku pea samakalliks kui 7 ööd villas, kuid elamuse mõttes peab meeldima.
Kokkuvõttes oli tegemist reisiga, mis jääb ka piltidelt kindlasti kauemaks meelde, kui mõni nädal Türgi või Egiptuse hotellis. Viimasel vahepeatusel Roomas suutsime hop on fck off bussiga kiirelt ära näha ka kohalikud vaatamisväärsused, seista pool tundi Vatikani Püha Peetruse Basiilika järjekorras ja peale korralikke ummikuid jõuda tagasilennule teadmisega, et ilmselt tuleb mõni järgmine perepuhkus siiski võtta mõnes Türgi või Egiptuse kõik hinnas hotellis.
