Esimeste Euroopa Mängude korraldajamaa Aserbaidžaani tunnuslause on “Land of Fire”. Lause iseloomustab väga hästi kohalikku kliimat ja seda, mis täpsemalt ereda leegiga põleb.
Suures plaanis põles kahe nädala pikkuse ürituse korraldusel ja turundusel maha keskmiste taliolümpiamängude või siis Eesti riigi aastaeelarve (7+ miljardit).
Üle 6000 sportlasele ja ca 1000 meediategelasele oli tegemist väga suurejoonelise üritusega, eriti nendel spordialadel, mis pole veel olümpial. Alates näiteks sellest, et 50-kohaline LUX buss võtab lennujaamast kell 1 öösel ainult 2 väga tähtsat Eesti meediategelast peale ning transpordib nad politseieskordi saatel meediakülla ning iga päev läbi linna teises otsas asuvasse sportmängudele alale.
Mängude liiklusskeem näeb välja lihtne – peamagistraalil on üks rida vaid sportlaste, korraldajate ja meedia transpordiks. Bussi eskortivad BMV marki politseimasinad välistavad kohaliku liikluse sealhulgas jalakäijate võimaluse üle tee minna.
Eestlasi on mängudele saabunud üle 100 – sportlased, meedia, kohtunikud, fännid, kes kõik vastavalt võimalustele käivad erinevatel aladel kaasa elamas. Seetõttu võib korvpallifänn sattuda näiteks vehklemist ja sulgpalli vaatama ning vastupidi. Tuleb tunnistada, et vehklemine on väga põnev ja närvesööv ala ka pealtvaatajatele, eriti kui eestlane on poolfinaali lisaajal.
Aserid pingutavad kõvasti, et oma riiki tutvustada ja turiste siia kutsuda. Seetõttu investeeriti korralikult siin toimunud Eurovisiooni, kuid veelgi enam just sellel üritusel jutuks tulnud tänastesse Euroopa Mängudesse. Kunagine Eurovisiooni toimumispaik Chrystal Hall on vehklejate, võrkpallurite ja teiste spordialade käsutuses, selle vahetus läheduses kõrgub aga omal ajal Guinessi rekordi saanud lipp – 162 meetri kõrgusel lehviv 70×35 meetrine ja 350 kilogrammine Aserbaidzaani trikoloor.
Mitmed toimumispaigad on kas olemasolevad või ajutised, suurimaks infraks on 68 700 inimest mahutav olümpiastaadion, kus homsel lõputseremoonial tõmmatakse üritusele joon alla. Staadionil toimuvad ka 2020. aasta jalgpalli Euroopa Meistrivõistluste alagrupimängud ja veerandfinaalid.
Riverisse Sumpsi
Tänavakorvpalli võib ideeliselt võrrelda pokkeriga. Heal päeval ja kätejooksul on kõigil võimalused suhteliselt head ning viimase käega või viskega võivad konkurentsist langeda isegi Euroopa meistrid. Näiteks rumeenlased kaotasid 1/8 finaalis Tsehhile lisaaja kaugviskega. Eesti mängis oma käsi hästi, kuid 35+ kraadises kuumuses saime heads-upis viimase käega riverisse sumpsi nii pronksmedalid saanud Serbia kui võitjaks tulnud Venemaa käest.
Sarnaselt pokkeriga loevad ka tänavakossus võidud. Hea mäng, kuid viimase sekundi kaotus tähendab, et tuleb laua juurest püsti tõusta ja vaadata kuidas teised edasi mängivad. Samas austusavaldused saime nii teiste mängijate kui fännide käest. Ehk Moskvas või Tallinnas jookseb maha ka meie jaoks soodne käsi.
Saalikoss on rohkem male – mäng on pikem ja tugevamad võidavad oluliselt suurema tõenäosusega, kuid loodame, et Eestil on ka septembris Riias oma vangerdused teha.
35+ kraadid
Kui ürituse teisel päeval vahetada tavaline t-särk varrukateta tänavakossu särgi vastu, siis ürituse kolmandal päeval võivad päikest seni mittenäinud õlad anda märku, et ka mehed võiksid end kreemitada. Facebookist kodumaa Jaanipäeva pilte vaadates ei hakka aga õige eestlane nurisema.
Bakuu
Aserite tunnustuseks tuleb öelda, et linn on puhas ja ilus ning erinevalt Grand Canariast ei ole igal tänaval “Deuschsprehhen Arzte” ja “Lääkari” nimelisi turistipunkte. Hinnad on eestlastele täiesti talutavad ning kui natuke ringi vaadata, siis isegi odavad. Mitte sellepärast, et Bakuu oleks odav linn, pigem seetõttu, et Eestis on kallis.
Bakuus on ulmeliselt suur ja lai promenaad, kus õhtuti on hea jalutada (päevasel ajal võib kuumus liiga teha) ning vanalinn isegi väiksem kui Tallinnas. Väga hea vaate saab kui tasuta funiculariga sõita veidi kõrgemale, kust avaneb ilus vaade kogu lahele ja linnale.
Aseritele rikkuse toonud maailma suurima järve naftasaadused välistavad samas võimaluse, et keset linna oleks mõni kena rand. Viimased leiab linnast veidi eemalt, parima teiselpool poolsaart ca 30km kaugusel asuvast Bilgahi rannast, kus mängude raames toimusid triatlon ja rattasõit.
Rannas asuv Amburan Beach Club küsib E-N 16, R 20.- ja L-P 25 kohalikku (13-21 eurot) sissepääsu eest. Soodaima õlle eest tuleb üle 4 euro välja käia, pizza hinnad on ca 10 eurot. Alal on suur bassein ning võimalus Kaspia meres või siis järves end piiratud alal vette kasta.
Kohalikud elamused
Üheks eredaimaks sõiduelamuseks oli kohaliku liini bussisõit 30km kauguselt Bilgahi rannast tagasi Bakuusse. Bussis olid kaks inimest, üks viisakalt riietunud konduktor ning tagapingil magav paljasjalgne ja palja ülakehaga vanamees, kelle konduktor peale bussiastumist poolviisakalt üles ajas. Mitte selleks, et ta välja visata, vaid pluus selga ja kettasse.
Kuna bussis konditsioneeri ei olnud, siis uksed jäid lahti ja rallisõit võis alata. Ilusaks kulminatsiooniks lendas veepudel peale tühjendamist esiuksest kiirteele välja.
Oluliselt teistmoodi elamuse pakkusid aga Bakuu bulevaardil kaks vanaprouat, kes nähes, et kahel turistil pole alles kohalikke ühikuid (a’ 3 uut manatti ehk 2,5 eurot), et laevapilet osta, tulid ja ostsid need meile.
Samamoodi väärivad kiitust kõik #flamekeeperid, kes osalejate ja meediaga kõikvõimalikes kohtades tegelevad. Mõni ei pea isegi paljuks küsimise peale kodust oma nokats tuua ja kinkida. Külalislahkus on siin riigis tasemel.
Geograafiatund
Kui jätta kõrvale siinse piirkonna ajaloolised konfliktid, siis aserite maakaart on geograafiahuvilistele küllaltki põnev. Esiteks paikneb Eesti suurimast maakonnast suurem haldusjaotus eksklaavina ehk riigist ära lõigatuna Armeenia ja Iraani vahel, omades piiripunkti ka Türgiga.
Nahhitševan’i
nime kandev piirkond oli 1990. jaanuaris esimene, kes kuulutas Nõukogude Liidust eraldumist. Selles elab pea samapalju elanikke kui Tallinnas ning piirkonnal on veel eraldi 10km suurune küla Karki/Tigranashen, mis asub Armeenia territooriumil ning kuhu turistina pääseb Jerevani kaudu.
Kui enklaavid ehk riigid, mis paiknevad täielikult teise riigi sees (a’la San Marino) ei ole geograafiliselt niivõrd põnevad, siis kõikvõimalike eriseisustega eksklaave on maailmas palju. Näiteks, kas keegi kujutaks ette, et Venemaal on küla, mille maismaapiir on täielikult ümbritsetud Eesti piiridega. Aga just selline Dubki/Tupka nimeline küla asub Värska sanatooriumist mõned kilomeetrid põhjapool.
Lõppakord
Uuel olümpiastaadionil toimunud lõpetamine oli kogu raha eest. 68 700 inimest mahutav staadion oli puupüsti täis ehk kui arvestada töötajaid ja osalejaid, siis üle 70 000 inimese tähistas 17 päeva pikkuse ürituse lõppu.
Ka eestlased said peost oma osa, sealhulgas ürituse lõpetanud suurejoonelisest ilutulestikust. Staadionilt väljamarss meenutas veidi laulupeo lõppu, kuigi veidi teise muusika saatel. Suurem osa eestlasi marsib otsejoones bussidesse, mis viivad kella 4:20 lennule kodumaa suunal. Siin lennujaam. Over and out.
