2009. aasta sügisel sõitsid mehed Tallinnast rongiga, läbi Siberi ja Mongoolia Pekingisse. Kahjuks selle reisi blögi, kus meenutused said tallele pandud, sai aastaid hiljem viiruse, millest see ei paranenudki. Ravioperatsioonidega said pildid siiski päästetud ning reis jagatud erinevatesse osadesse – Siber, Mongoolia, Hiina ning eraldi Kagu-Aasia peatused Tais, Kambodzias, Vietnamis ja Laoses.
Õnneks kattus meie reisi olemus kuus aastat varem ehk 2003. aastal Irkutski rongisõidu ette võtnud seltskonna ettevõtmisega, millest mõningad tsitaadid:
- Ühesõnaga virutasime viina nagu poksikotti. Nüüd on Moskva eeslinn akende taga ja virutame samas tempos jogurtit nagu eile viina. Tunne on, et elame-näeme.
- Möödas on poolteist ööpäeva. Selle ajaga saaks välja mõela väiksema linna arengukava, sõita rahulikult ratsa Tallinnast Mäo risti…
- Nüüd oleme rongis. Avatud uutele ideedele ja senitundmatutele kõhuhaigustele. Kaasa on ostetud vett, vilet ja viina.
- Vorstinahad, tühjad pudelid ja muu tühja-tähja viskame kordamööda kas aknast välja või viime V.I. Lenini nimelisse prügikasti, kust vagunisaatja selle ise aknast välja loobib.
- Olen hetkel ainus meist neljast, kes pole täna veel sittagi teinud. Kõik teised tegid selle juba ära.
Kedagit ei unustata, midagit ei mäletata!
