Silvi Vrait “Valguses ja varjus”

Silvi Vrait “Valguses ja varjus”

Valgust ja varje ees,
veetleb kui estraaadil käib,
kesköises varietees,
liblikana näib.

Tiibadeks kerge siid,
silmadeˇks kõrk ja külm kristall,
noor ebamine ja saatuslik naine,
valguskiirte all.

Lõppeb laul,
ootab ees taas unne garderoob,
Lahkub puuder, õlut langeb siit,
juba see, kes mu tuppa lillekimbu toob,
enam mind ei saa leida siit.

Tiivad on trooni peal,
huultelt on võetud ruuge roos,
meenutab vaid mu hääl,
mõte peitub muus.

Ainult ehk hääl ja hing,
hoidavad püsti roidunud pead
toetavad usku, lootus ei kustu, ees on palju head.

Oma näolt võtan rõõmsa maski pegli ees,
hõbetähti langetavad laud,
peegelhall, üksi aimab muresid mu sees
aga ta vaikib nagu haud.

Oma näolt võtan rõõmsa maski pegli ees,
hõbetähti langetavad laud,
peegelhall, üksi aimab muresid mu sees
aga ta vaikib nagu haud.