Olaf Kopvillem – Klunker (Naabri sünnipäev)

Muhumaal peetud sünnipäeval selgus, et ühe Eesti keemiku, humoristi ja koorijuhi – Olav Kopvillemi repertuaar on aastaid jäänud teenimatult tähelepanuta.

Tema üks populaarsemaid lugusi kannab nime Klunker, mis on mõnus kuplee naabri sünnipäevast. Sobib väga hästi naabri sünnipäeval õhtusel sisse- või hommi kusel väljajuhatusel kuulamiseks. Kaasalaulmiseks järgnevad sõnad.

Me rahval üsna palju kindlakskujunenud kombeid,
Neid vajaduse korral loome juurde.
Kui mõttesilm vaid registreerib tühjavõitu homseid,
Saab tähtsuseta sünnipäevast juubel.
Sest kuigi elu uppi lõi poliitiline rabandus,
Meil napsuvõtuks siiski peab leiduma üks vabandus.

Jah vaadake, mu härrad. Me kultuur on väga vana,
Seda lugejate kirjades on tõestanud ka vana.
Oma sünnipäevaks naabrimees lõi maha neli kana
ja ütles:
Poisid, paneme nüüd käima väikse klunkri,
just täpipealt niisuguse kui omal ajal punkris,
mil kapral Aadu sünnipäeva kuulutas kalender
ja kompaniisse saabus kolmekordne marketender.
Poisid, pidu!

Inimene mõtleb, naaber juhib!
Naaber mõtleb, naine juhib!
Naine mõtleb, naine juhib!
Ühel päeval mu postkastis hästilõhnav ümbrik,
Sellel siidiriidest vooder nii aarmantne
ja luksuspaber ah kui elegantne.
Seda saata võis küll ainult mõni lord.

Mu noorik kirja nähes kohe ärevusse sattus,
Köögist käärid tõi ja kirja lõikas lahti.
Ja enne veel kui sõnuks sain ma mahti,
ta hüüdis valge näost kui kasetoht:
Oh sa taevas, mis nüüd teeme,
kust küll uue kleidi saame.
Küüned päris raisku läinud,
Kõik mu mingid keepi läinud.
Kingad nõnda vanamoodsad,
Väljamüügid praegu soodsad,
Pean kohe linna ruttama.
Juuksuri ma panen kinni
ja veel maniküüritunnid,
vaja puudrit, ruu~i, kreemi,
peas tuikab, saan migreeni!
Puuduvad ka uued kindad!
Ah kui vähe sa mind hindad!
Mind sa küll ei enam armasta!

Naisel juhmilt otsa vaatasin:
Ütle, mis nüüd lahti on?
Kas on päiksepiste taband sind
või on kuskil lõhkend pomm?
Taevas, tule appi, aita,
kas sa ikka veel ei taipa?
Joonistama pean pildi,
trükitähtedega sildi?
Midagi ei kuule, märka!
Ava silmad, üles ärka!
Naabrimehel tähtis sünnipäev!

Me peole jäime hiljaks, kuigi pidu kõrvalmajas,
järsku kadunud mul üks mansetinööp.
Naise hinnaline soeng veel ikka kohendamist vajas,
lisaks ununes tal laste õhtusöök.
Ja kulme-ripsmeid võõbates ta silma ajas värvi,
ta kallil kleidil katki läinud lukk.
Ma siiski kõigel vaatamata säilitasin närvi,
ka siis, kui trepil rebenes ta sukk.

Õnneks selgus, peo algusega polnud ruttu.
Seisti vaikselt, aeti asjalikult juttu.
Kõik daamid jõid kokteile, härrad viskit-soodavett
ja kuigi tahtsid õlut, seda keelas etikett!
Siis peretütar klaveril mängis paar pala,
üks jahimees kirjeldas äsjapüütud kala,
kellelegi muret tegi vana setiktak,
ühel oli vanni võttes jalga tekkind kramp.
Kuskil oli koterisse sisse murdnud suli,
Siis pereproua plaksutades käsi tuppa tuli.
Ta kõiki palus osa võtma väiksest pidusöögist
ja maitsma nipet-näpet meie kodumaisest köögist.

Lõhe, suitsuangerjas,
terve põrsapõngerjas.
Suitsusingid, kanasalat,
keedusingid, peedisalat,
vähjakaelad, kalasalat.
Silgud marineeritud
võrratult garneeritud.
Sült, rosolje, vorstilõigud,
mädarõigas, lihalõigud,
kalkuni- ja kanalõigud.
Lisaks mitmesugused pasteedid,
tomatipüree ja õunakeedis,
kilud, sprotid, skumbria,
kapsalihapirukad.
Nõnda algas naabri sünnipäev,
nõnda algas naabri sünnipäev!

Lauda istudes pidu jõudis järgmisse faasi,
nii peened veel kõigil maneerid.
Siis jääkülma vodkat valati klaasi,
kui taldrikul soolatud heering.
Ja siis hüüti esimene proosit!

Nagu paisu tagant järsku pääses valla jutuvada,
kui läbisegi kiideti rosoljet.
Laudlinale tee leidis esmakordselt süldirada,
kogu olemine hakkas võtma ilmet.
Ja siis hüüti teine proosit!

Kõik hääled tegid puhtaks, tõusid püsti, võtsid klaasid
ning tuba täitsid dissonantsed toonid.
Kaunid laulusõnad juubilari elada siis lasid
kõige agaramad lauljad kakofoonid.
Ja siis hüüti kolmas proosit!

Nüüd langesin ma lauanaabri jutuvoolu küüsi,
kokakunstist kuulsin põhjalikku loengut.
Ta asjalikult salateid, pasteete analüüsis
ja kritiseeris pereproua soengut.
Ja siis hüüti neljas proosit!

Siis perekonnatuttav ootamatult tõusis üles,
kusjuures tema võileib leidis koha naabri süles.
Ta näole manas tähtsa ilme, lauale end toetas
ja kogemata lipsu peedisalatisse soetas.
Küll juubilari tegudele palju sõnu pühendas,
nii osavasti ennast nende tegudega ühendas.
Ja kõne lõpuks üle andis hinnalise kingi,
Hull võimsa päramootori ja vannitoasingi.
Ja siis hüüti viies proosit!

Nüüd juubilar jäi omaette imetlema kinke,
päramootori juhtnööre ta studeeris.
Ja vannitoa singi ümbert lõikas siidilinte,
seda varrukaga hoolikalt poleeris.
Seltskond samal ajal võttis kiirelt kolm või neli napsi,
ei keegi enam viitsind hüüda proosit.
Lauanaaber muutus härdaks, hakkas kiitma oma lapsi,
õnneks sõna sai siis publikumi soosik
Ja ta laulis selle laulu:

Meil õitsvad roosid,
meil õitsvad lilled,
meil õitseb üks lill,
ära unusta mind.
Ma ütlen veel üks kord:
noorus on ilus õnn,
noorus ei tule iial tagasi!

Ah seltskond nõnda vaimustuses ettekantud palast,
ta järjest sundis laulma suurt solisti.
Siis pereproua kadedusest kiskus kingad jalast
ja tantsis kõigi rõõmuks moodsat twisti.
Pereproua ülemeelikus nüüd kõigil üle kandus,
ei oskaks sellel anda diagnoosi.
Oli kuulda, kuidas keegi juba kodumaiselt vandus,
suitsutuhka raputati suhkrutoosi.

Kui katsuks kõike kirjelda,
see laul ei saakski valmis.
Ma lahkusin,
kui seltskond saagis elutoas palmi.
Ja kaminas üks külaline jõuluvana hüüdis,
akvaariumist üks spinninguga kuldseid kalu püüdis.

Tõepoolest, mu naaber tegi vägeva klunkri.
Just täpipealt niisuguse kui omal ajal punkris,
mil kapral Aadu sünnipäeva kuulutas kalender
ja kompaniisse saabus kolmekordne marketender.