Lõuna-Aafrika, Johannesburg 2017

Reis Lõuna Aafrika Vabariiki algab piletite ostmisest, mis olukorras, kus Tallinnast, vaid ühe peatusega Amsterdamis, saab alla 500.- euro, on suhteliselt mõistlik otsus.

Järgmisena tekib ebamõistlik avastus, et see riik soovib eestlastelt viisa jaoks saada mõeldamatus koguses pabereid, mis tuleb ise või mõne reisibüroo kaudu Helsingis asuvasse saatkonda saata. Samal ajal ei pea Koskenkorva tänava Pekka viisat tegema, sest soomlastele on riik viisavaba.

Paberid tähendavad, et lisaks kindlustusele, töötõenditele ja pangaväljavõtetele, tuleb lisada ka majutuste broneeringud ehk reis tuleb suures osas ette planeerida. Alustan kokkuvõtte tegemist reisist, mille esimene täispikk päev oli täna ehk seda, mis ülejäänud nädal toob, ei oska veel ette öelda.

Tallinn-Johannesburg

Suur maailm ringi vaid käib

Päev läheb lennates, vähemalt 15 tundi, sest lühim reis Tallinnast Johannesburgi on läbi Amsterdami, kus tund-viisteist peatusega saab kokku terve päeva lennukis viibida ehk hommikul kell 5 äratusega Tallinna kesklinnas on võimalik õhtu kell 23 midagi Johannesburgi, edaspidi Joburgi, kesklinna hotelli jõuda. Lennujaamas tasub võtta kollase plafooniga takso, sest sarnaselt teiste lennujamadega leidub küllaldaselt aferiste, kes soovivad oma teenuseid pakkuda. Takso on R400, kui ette tellida, 600-700.- kohalikku (euro kurss, 13,99).

Joburg on maailma suurim linn, mis ei asu ühegi veekogu kaldal, sest see on tekkinud kullakaevanduse tõttu. Valged mehed panid mustad kaevandama ja tänaseni, kuigi kaevandused enam ei tööta, on selgelt näha, kus keegi kaevandas ja mis kohast piirid jooksevad.

Linna, kus suhteliselt lühiajalise LAV-i külastuse jooksul pole mõtet kaua viibida, parim turistiatraktsioon on hop on-off buss, mis mõne tunniga teeb põhikohtadele tiiru ja jagab selle käigus õpetlike meenutusi minevikust ja teadmisi stiilis “for south africans meat is meat, chicken is salad“. Selle teadmisega olime õhtul veganid.

Hop offi käigus külastasime mõned tunnid nii Aafrika kõrgeimat torni kui apartheide muuseumi ning jõudsime viimases voorus maailma suurima õlletehase tuurile. Muud esimese päeva tähelepanekud ja avastused:

  • Mingi tüüp ostis kullapalaviku ajal kokku hunniku maad. Kuna mingil osal maast kulda ei leitud otsustas tüüp hakata puid kasvatama, sest puitu on kaevandustes vaja. Hiljem kinkis tüüp maa heategevuseks, kus nüüd on Joburgi loomaed ja pargid. Väidetavalt on Joburg maailma suurim inimkätega rajatud mets. Seda ilmselt siiski põhjapoolsemas osas.
  • Joburg asub piiril, kus suurema vihma korral läheb see kas India või Atlandi ookeani veeteedesse. Mõnisada meetrit sinna-tänna sadades tähendab paljudele, kas tuleb põud ja ikaldus või mitte.
  • Lõuna Aafrikas on 11 keelt, mis tähendab nii palju õnne emakeelepäevaks kui ka seda, et keeleliselt on Johannesburgil mitu erinevat nime, meeldejäävaim siiski Joburg.
  • Söögid on head. Iga kuramuse blogi kirjutab, et söögid on siin head. Seda isegi suvalise muuseumi taga asuvas kohvikus. Homme saame teada, kas söögid on head vaid ühe korra, või saab samu sööke veel korra tunda.
  • Kliima on hea, ilmselt vastupidine Eestile, kus 9 kuud s***** suusailma on siin 9 kuud väga head ilma ja siis 3 kuud meie mõistes ok ilma.
  • Lõunapoolkeral tervitame orienteerujaid, kes panevad kaarti kokku teede ja päikese järgi. Päike on siin veidi teises suunas.

Esimene päev Lõuna Aafikas tekitas tunde, et suhteliselt palju on nähtud ja puhatud. Viimasest saavad paremini aru need, kes üle pika aja ilma lasteta reisivad. Homne plaan on lennata Kaplinna, kus ilmselt hoopis teised elamused ja kogemused.

Naistepäeva hommikul kohtusime tuttava kohalikuga, kes ütles, et kui me eile oleks kesklinna kandis hotelli asemel linnapeale söögikohta otsima läinud, siis oleks oluliselt tõstnud tõenäosust tänast päeva mitte tähistada. Elu kesklinnas (poed, mitmed baarid jne) käib siin kella 6st hommikul kella 18ni õhtul. 

To be continued…