Grupp seltsimehi maandus 2009. Kambodža pealinnas. Seltskond otsustab Sihanoukville ranna asemel kõigepealt vaadata üle riigi tähtsaim turismiobjekt ehk Angkor Wat, mis asub kuus tundi teises suunas.

Tuk-tukkidega lennujaamast linna, kus miljonist taksojuhist ei olnud just ülemäära paljud öösel nõus teise linna sõitma. Keegi siiski leidis mingi tüübi, kes Samuel L. Jacksoni stiilis esitatud küsimusele „English *****, do you speak it?“ vastas: „Yes we go“.

Peale esimest liitrit rummi küsis senini tummana käitnud ja roolis olnud khmeer: „Where You from?“

„We are from Estonia.“

„Ou I know Estonia“, ütleb juht ja võtab välja paberi „WELCOME REIGO.KIMMEL“. Angkor whatta fucking what?

Korraks käisid mõtted kuskil paralleeluniversumis, kontrollisime igaks juhuks üle, mis kangusega see ostetud Bacardi ikkagi oli, enne kui võrrand mõne hetkega lahenes.

Olin mõned päevad varem pannud Sihanoukville Beach Roadi hotelliomanikele kirja, et „mehed tulevad, olge valmis“. Vastust ei saanud ja panin uue kirja, et läheme enne ikka maailmaimet vaatama. Selgus, et mehed olid saatnud taksojuhi meile 250 kilomeetri kauguselt vastu, see oli lennujaamas oodanud, siis käega löönud, läinud linnapeale ning masendusest võtnud omast arust mingi teise seltskonna peale, kellega hoopis teises suunas sõita. Maailmaimest ei jäänud niipalju meelde, kui sellest juhtumisest.